Autor: Tuuli Seinberg, Eesti Puuetega inimeste koja tervishoiualase huvikaitse nõunik

Kabinetis võivad kohtuda isiksused, kes muidu elutseks meeleldi eraldi planeetidel, ent peaksid nüüd ühise keele leidma.

Dr Toomas Toomsoo kirjutas 9. juunil, et sündinud kaebajad muudavad arsti töö talumatuks. Vastasleeride tekitamise asemel on vaja aga hoopis ühisrinnet.

Tervis on koostööprojekt, milles löövad lisaks patsiendile kaasa erinevad tervishoiutöötajad ning vahel ka tugiteenuste pakkujad, kogemusnõustajad, terapeudid, hingehoidjad. Selle projekti juht peab olema patsient, kes on iseenda parim asjatundja ning on (tervise)teadlik ja võimestatud.

Hea koostöö tulemus on see, kui meie aastates on rohkem elu ehk et pikenevad tervena elatud aastad. Koostööüksuse ühine vaenlane on aga haigus.

Kohtumine kabinetis kui usaldushüpe
Patsiendi jaoks on arsti poole pöördumine usaldushüpe, enda haavatavuse avamine, enda kalleima vara – elu ja tervise – võõrastesse kätesse usaldamine. See on tõdemus, et enam üksi ja ise murega toime ei tule ning tarvis on projektimeeskonda kaasata välisekspert, arst.

Jah, vahel võib olla nii, et projektijuht on enda terviseprojekti ise täiel määral saboteerinud ja teatab arstikabinetis toolile maandudes: „Tehke terveks! Kohe, ja kirssidega!“ Ja kui doktor siis võimalusi ja ka patsiendi kohustusi selgitab, on patsient kuri, et elupikkuste halbade harjumuste peale ei pandudki imeplaastrit.

Vahel võib olla ka nii, et patsient on nii haavatavas seisundis, et ei suuda kontrollida oma emotsioone ega end ratsionaalselt väljendada. Tal ei ole teadmisi ega oskusi, kuidas enda kiivakiskunud projekt taas rööpasse saada. Võib-olla on ta juba erinevatele ustele koputanud, ent pole abi saanud, ja oskab nüüd vaid appi karjuda. Eksperdile võib see kostuda aga lihtsalt karjumisena.

Mõnikord on aga nii, et tippeksperdil-arstil on olnud selja taga väga raske päev ning tema sotsiaalne kapital ja empaatiavarud on end ammendanud. Ja kui patsient-projektijuht tahab oma murede üle kaevelda, käratab arst ta vakka või teatab, et teab ise kõige paremini.

Sundseis vs teadlik valik
Aga olgu kuidas on, on patsiendi jaoks arsti poole pöördumine sageli sundseis, sest teine valik oleks kannatada ja siis loojangusse kapata.

Ekspert ehk arst on aga millalgi enda karjääriteel teinud teadliku valiku abistada inimesi nende tervise hoidmisel ja taastamisel. Tegevarsti töö on alati töö inimestega, mitte kusagil eraldi maailmas elutsevate haigustega. Töö inimestega võib olla kurnav, kabinetis võivad kohtuda isiksused, kes muidu elutseks meeleldi eraldi planeetidel, ent peaksid nüüd ühise keele leidma.

Vahel peab ekspert tegelema ka selliste patsientidega, kes ei suudagi olla projektijuhid, kes ei suudagi mõista enda vastutust, kes ei suudagi käituda nii, nagu oleks kena või ühiskonnas üldiselt aktsepteeritav. Aga ka need patsiendid vajavad abi. Eriti need patsiendid vajavad abi.

Võib olla, et selliseid patsientiderühmi pidaski dr Toomsoo silmas, kui rääkis kaebajate hordidest, kes arstide töö talumatuks muudavad oma paigast ära ajukeemia ning Nõukogude võimu mõjudega.

Leian, et see on väga ohtlik tee, sest kaebamise põhjuste lükkamine Nõukogude mineviku taagale või madalamale serotoniini ja ebastabiilse dopamiini tasemele tühistab inimese mure ning välistab konstruktiivse tagaside andmise võimaluse. See sildistab inimese hulluks või polkovniku leseks ega loo dialoogi, rääkimata siis usaldusest. See võib osad patsiendid jättagi kvaliteetse arstiabita.

Teisalt ei aita hea dialoogi tekkimisele ega usaldusliku suhte loomisele kaasa ka kiuslik kaebamine ja enda vigade arstide kaela veeretamine. Ka patsient peab võtma vastutuse enda tegude ja käitumise eest. Tagasisidet tuleb anda ausalt ka endale. Neile aga, kes oma tervisliku seisundi tõttu iseenda käitumise eest vastutada ei suuda, on vaja välja töötada eraldi lahendused, kuidas arstiabi saada ilma ennast ega arsti traumeerimata.

Ühisrinne haiguste vastu
Vastastikuse süüdistamise ja meie vs nemad leeride moodustamise asemel kutsun üles tegema koostööd, et projektitiimi kõigil liikmetel oleks selged nii enda vastutus, õigused kui kohustused. See on eeldus, et saaks tekkida ühisrinne haiguste vastu ja tervise toeks. Kui mängus on inimesed, ei saa ega peagi me erisusi ja eriarvamusi likvideerima. Kui mängus on inimesed, jääb alati võimalus arusaamatusteks, ent ka võimalus nende klaarimiseks ja seeläbi ehk hoopis paremate lahendusteni jõudmiseks.

Ravivigadest ja patsiendiohutusjuhtumitest teatamiseks on meil olemas patsiendikindlustuse süsteem. Lisaks võiks ja peaks iga kliinik küsima konstruktiivset tagasisidet enda patsientidelt – mine tea, võib-olla hakkavad nii silma lisaks kaebustele ka kiitused, tunnustus ja tänu. Sest tegelikkuses on selleks alust ja põhjust küll.

Inimkeskne tervishoid peaks tähendama muuhulgas seda, et projektitiimi kõik liikmed kohtlevad teisi osapooli lugupidavalt. Arvestame siis, et patsiendid ei oota enamasti kirssidega terviseimetorti, vaid adekvaatset abi, ärakuulamist, piisavaid selgitusi ja lugupidavat kohtlemist. Ja et arst kui ekspert saaks teha enda osa tööst, peab patsient võtma vastutuse enda osa eest ning enda käitumise eest. Sama ootame me mistahes koostöistes olukordades ju kaaslastelt kõik.