Uudised

25. juunil kirjutas ERR “MKM: igaks erijuhtumiks ei saa puudega inimestele sobivaimat sõiduvõimalust tagada”. Artiklis toodi välja, et õiguskantsler juhtis majandusministeeriumi (MKM) tähelepanu sellele, et kui raudteeremondi ajal rongid bussidega asendatakse, jäävad hätta puuetega inimesed ja väikelaste vanemad. Ministeeriumi transpordi asekantsler Ahti Kuningas sõnul ei ole alati võimalik tagada kõigile sõitjagruppidele igaks erijuhtumiks sobivaimaid sõiduvõimalusi.

“MKM seisukoht tekitab hämmastust, eriti seitse aastat peale ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimist Eestis,” tõdeb EPIKoja tegevjuht Anneli Habicht.

Selle asemel, et pakkuda välja lahendusi ja ajakava puudega inimestele ligipääsetava ühistransporditeenuse samm-sammuliseks saavutamiseks, põhjendab ministeerium rongide asendusbusside  ligipääsmatust asjaoluga, et bussid on meil üleüldiselt halvasti ligipääsetavad.

Viitamine ligipääsetavate busside kallile hinnale ja puudega reisijate vähesele arvule mõjub mõnevõrra küünilisena. Puudega inimesed ei hakka ilmselt kunagi moodustama elanikkonnast enamust, kuid just vähemate võimalustega inimeste kaasamine on kõigi ülejäänute, eelkõige riigi ülesanne. Näiteks on 2016. aastal käivitunud töövõimereformi peamine põhimõte aidata aina enam puudega inimesi avatud tööturule. Täna võime tõdeda, et tänu Eesti Töötukassa tublile tööle ja tööandjate avatud suhtumisele on tööle saanud oodatust enamgi meie inimesi. Samas oleme teadlikud, et paljudel on töötamine takistatud just ligipääsmatu ühistranspordi tõttu. Ligipääsetav ühistransport on kui hügieenitegur teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemiseks – olgu selleks õppimine, töö või vaba aja tegevused. Häid näiteid ju tegelikult on – väga hästi ligipääsetavad on Tartu ja Pärnu linnatransport, ka Tallinna oma, kuigi mitte veel 100%. Selliseid näited võiks tuua teistele eeskujuks ja töötada nende põhjal välja etapiviisilise plaani kõiki reisijaid rahuldava tulemuse saavutamiseks. Hea näide on ju ka Elron ja rongitransport, kui ainult seda hiljutist tagasilööki Pärnu suunal poleks olnud. Ääremärkusena lisan, et õiguskantsleri kirjas oodati selgitust eelkõige pikaajalise püsilahendusena, nt rongi asemel Pärnusse jõudmiseks kasutatavaid busse, mitte erandkorras rakendatavate osas.

Täiesti tähelepanuta on MKM-il kahjuks jäänud aga iseseisva ja väärika elu põhimõte, millele on puuetega inimeste õiguste konventsioonis pühendatud terve artikkel. Jah, alati jääb inimesi, kes puude tõttu vajab teise inimese abi. Kuid enamus puudega inimestest suudab hästi ligipääsetavas keskkonnas ja abivahendite toel tulla toime iseseisvalt, mis on väärika elu peamisi aluseid. Mõistame, et ligipääsetavad lahendused ei sünni üleöö, nõuavad planeerimist, aega ja vahendeid. Kuid põhjendada taandarengut rongitranspordi ligipääsetavuses kui iseenesestmõistetavust ei mõju seitsme aasta eest ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerinud ja edasipüüdlikuna näida soovivale riigile kohaselt.

Autor: Anneli Habicht, EPIKoja tegevjuht