Uudised

6. märtsil 2018 esitleti Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud puudega lastega perede toimetuleku ja vajaduste uuringut, mille eesmärk oli kaardistada puudega lastega perede majanduslik ja sotsiaalne toimetulek, samuti erinevate puudega lastele suunatud teenuste vajadused ja nende kasutus. Tegemist on 2009. aastal läbiviidud sarnase uuringu kordusega, küsitlustööd viidi läbi 2017. aasta augustis ja septembris ning lapse eest peamiselt hoolitsevat pereliiget küsitleti valdavalt veebi kaudu. Vastajate arv oli kokku 1904 (1828 inimest vastas ankeedile veebis ja 76 silmast-silma küsitlemisel).

Mida toovad välja uuringu olulised tulemused:

  • Puudega laste arv ja osakaal on oluliselt kasvanud: 2009. aasta 1. jaanuari seisuga oli 0-17-aastastest lastest 3% puudega (7368 puudega last: keskmise puudega 2252, raske puudega 4294, sügava puudega 822) ja 2017. aasta 1. jaanuaril oli samast vanusrühmast 5,2% puudega ehk puudega lapsi oli 12 896 (keskmise puudega 5000, raske puudega 7164, sügava puudega 732). Kasvanud just keskmise ja raske puudega laste arv.
  • Puudega lastega perede hinnang enda majanduslikule toimetulekule on halvem kui kõikidel lastega peredel Eestis keskmiselt. Puudega lastega peredest tajub vaid 19–26%, et tuleb toime hõlpsalt, kõikide lastega perede hulgas on selliseid peresid 40–51%.
  • Puudega lapse eest peamiselt hoolitsev inimene on enamasti lapsevanem (95–97%) ja eelkõige ema (90–92%). Enam kui pooled puudega laste eest peamiselt hoolitsevatest inimestest töötavad (65–69%). Mittetöötavatest ligi pooled tõid mittetöötamise põhjusena välja vajaduse hoolitseda puudega lapse eest.
  • Lisaabi puudega lapse või teiste hooldatavate eest hoolitsemisel vajab 34–40% puudega laste vanematest. Sealjuures mõningat lisaabi vajab 29–33% puudega laste vanematest ja olulist lisaabi 5–7%. Puudega lapse vanema vajadus lisaabi järele on seotud lapse puude raskusastmega. Sügava puudega laste vanematest vajab lisaabi 47–65%, raske puudega laste vanematest 40–46% ja keskmise puudega laste vanematest 24–30%.
  • Ligi pooled puudega lastest vajavad vähemalt ühte abivahendit. Nägemisabivahendeid vajab 17–21% puudega lastest, põetus- ja hooldusvahendeid 13–15%, proteese ja ortoose 12–15%, liikumisabivahendeid 7–10%, spetsiifilisi suhtlus- ja teabevahetuse abivahendeid 3–5% ning kuulmisabivahendeid 3–4%. Valdav osa abivahendeid vajavatest puudega lastest abivahendit ka kasutab ja need vastavad laste vajadustele. Samas esineb ka olukordi, kui vajatavat abivahendit üldse ei kasutata (nt abivahendit pole saada, pole jõutud veel hankida või olemasolev vahend ei vasta lapse vajadustele).
  • Peaaegu kõigil puudega lastel on vanemate hinnangul vajadus vähemalt ühe sotsiaalteenuse järele (96–97%). Sotsiaalteenustest enim tunnetatakse vajadust rehabilitatsiooniplaani koostamise, täitmise juhendamise ja tulemuste hindamise teenuse (78–81% puudega lastest), psühholoogi (67–71%), füsioterapeudi (67–70%) või logopeedi (65–69%) teenuse järele. Umbes pooltel puudega lastest on vaja sotsiaaltöötaja nõustamist (50–54%), eripedagoogi (50–54%) või tegevusterapeudi (49–53%) teenust. Loovterapeudi teenust vajab (41–45%) ning tugiisikuteenust (38–43%) puudega lastest. Veerandil on vaja lapsehoiu (25–29%) või kogemusnõustaja (24–28%) teenust ja viiendikul (18–21%) sotsiaaltranspordi teenust. Paljude teenuste puhul pole märkimisväärne osa teenuseid vajanud puudega lastest saanud vajatud teenust üldse või pole seda saanud piisavas mahus. Nt. füsioterapeudi teenust on saanud kasutada soovitud vähemas mahus või üldse mitte (41-46%) teenuse vajajatest. Vastavad numbrid teiste spetsialistide ja teenuste osas: psühholoog (40-44%), tegevusterapeut (35-39%), loovterapeut (33-37%), logopeed (38-42%) ning eripedagoog (33-37%). Rehabilitatsiooniplaani kättesaadavusega on probleeme (27- 31%) puudega lastest, sotsiaaltöötaja nõustamisega (23-26%), tugiisikuteenusega (27-31%) lapsehoiuteenusega (19-22%) ja kogemusnõustaja teenusega (22-25%) puudega lastest.
  • Tervishoiuteenuse kasutamisel probleeme kogenute osakaal oli kõige suurem eriarstiabi teenuse puhul (50–54% teenust kasutanutest), sealjuures peeti sagedasemaks probleemiks eriarstiabi puhul pikka ootejärjekorda (40–44%) teenust kasutanutest) ja raskuseid aja broneerimisega (21–24%).
  • Puudega lastest valdav osa osaleb haridussüsteemis, vaid 2–4% on koolist või lasteaiast välja jäänud muudel põhjustel kui vanus (3–4%)  on liiga noored). Enim levinud probleemiks nii koolis kui ka lasteaias on puudega laste jaoks rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavus (rehabilitatsiooni teenused puuduvad või on ebapiisavad (40–48%)  lasteaias ja (31–36%i) koolis käivate laste puhul). Lasteaias hinnatakse puuduvaks või ebapiisavaks ka logopeedi (36–44%), psühholoogi (35–43%), füsioterapeudi (35–42%), eripedagoogi (29–37%) ja sotsiaalpedagoogi (28–35%) abi. Koolis hinnatakse puuduvaks või ebapiisavaks füsioterapeudi (29–33%), psühholoogi (26–31%) ja logopeedi (24–28%) abi. Lisaks hindavad paljud koolilaste vanemad, et lapse puude tõttu esines probleeme kaasõpilaste või nende vanematega (27–32%) või õpetajatel puuduvad oskused või teadmised puudega lapse õpetamiseks (25–30%).
  • Teave puudega lastele suunatud toetuste, teenuste ja abi kohta on poolte (46–50%) puudega laste vanemate jaoks pigem raskesti või väga raskesti kättesaadav.

Uuringuraporti täisversioon on kättesaadav Sotsiaalministeeriumi kodulehel SIIT.

Allikas: Puudega lastega perede toimetuleku ja vajaduste uuring 2017 faktileht, www.sm.ee