Sotsiaalvaldkond

Hoolekandesüsteemi korraldus

Kaasaegses ühiskonnas on tunnustatud printsiip, et riik tagab oma kodanikele sotsiaalse kaitse, mis annab kindlustunde tuleviku suhtes ning võimaluse elada inimväärselt kogu elu. Ajalooliselt väljakujunenud tava kohaselt on sotsiaalpoliitika väljatöötamisel ja elluviimisel kandev roll avalikul sektoril. Abi andmisel lähtutakse subsidiaarsuse põhimõttest, mille kohaselt avalikke kohustusi täidavad üldjuhul eelistatult kodanikule kõige lähemal seisvad võimuorganid ning esmalt rakendatakse abivajajale kõige lähemal oleva tasandi (esmatasandi) ressursse.

Sotsiaalse kaitse meetmed jagunevad:

1) Sotsiaalkindlustus  on riigi poolt antav garantii, millega teatud sotsiaalsete riskide (surm, toitjakaotus, vanadus, töövõimetus, lapse sünd) realiseerumise korral tagatakse täiendav sissetulek või sissetulekute jätkumine vähemalt tasemel, mis võimaldab inimväärset äraelamist. Sotsiaalkindlustust rahastatakse nii kohustuslikest maksudest (üldised ja sihtotstarbelised) või maksetest kui ka vabatahtlikest maksetest

2) Sotsiaalhoolekanne on toimingute süsteem, mis soodustab inimese toimetulekut. Toiminguteks võivad olla nii sotsiaaltoetused kui ka sotsiaalteenused, mida osutatakse kas riigi või kohaliku omavalitsuse poolt. Hoolekande subjektiks on  üksikisik või perekond, kes vajab abi. Hoolekande ülesandeks on  isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine (Sotsiaalhoolekande seadus).

3) Seadustega kaasnevad õigused ja soodustused